Puhka rahus Karel.

 2 gegen 1 ist unfair

Ma rooman maas ja nutan, sest maailm on nii ebaõiglane.

Ja siis ma naeran ja nutan tobedusest, et ma olen nii lollike-ullike.

Tagatipuks ei mõista ka nemad mind ja ma ei suuda ennast piisavalt selgelt väljendada, et nemasid mind mõistma panna.

Üks vilmikogemus võib viia enesetundmiskursusteni. Veenda veelkord, et ma tõesti olen parandamatu optimist, täiesti läilalt naiivne.

Rahmeldis, udu, loodusõnnetus.

Ning eksamisituatsioonis ei suuda ennast kokku võtta.

Sellepärast ma sain keskkooli kolmest riigieksamist vaid ühe eest üle 90 punni.

Sellepärast mul pole vahet, kas ma õpin eksamiteks või mitte, sest kui neid on üle ühe, ei suuda ma nagunii keskenduda ja mu aju jookseb eksamiruumis kokku. Mis oli prantsuse keel ja mis makroökonoomika, mis vahet on Möbiuse lehel ja Laswelli kommunikatsioonimudelil? Need veiderdised ei ole lihtsalt minu jaoks.

Sellepärast ma ei suuda üldse midagi otsustada, kui mul on ühe üle valiku. Sellepärast ma ei suuda keskenduda mitmele suuremale asjale korraga. 

Oi, nüüd ma olen veel autopsühholoog ka. Tean endast kõike, tean elu mõtet, sure või maha.

Persse, vahel on kõik nii lihtne, aga niipea kui sa oled selle valjusti välja öelnud, tundub et oled lihtsalt naiivne, lapsik, üldistad huupi või oled upsakas, ärahellitatud, pilpa peal hoitud, printsess, kes ei tea maailma kurjusest halligi. Elust, reaalsusest, täiskasvanute ilmast... 

Aga veelpersse, ma ju sain sellest filmist aru! Ja mu vanemad ei saanud! Või õigemini said hoopis teistmoodi. Aga see ei ole võimalik! Point oli ju SEE, mitte see. Ta ütleb et Oskar anti, et mustadele meele järgi olla. Poliitiline otsus. Mida  perset!Ja ta ütleb, et aga mustad varastasid ja valged ei varastanud. Selge ju. Kultuurikompott ei toimi. Mida perSET!!!

Mis me siis teeme, saadame kõik oma maale tagasi ja kui ei lähe, tapame viimsegi maha ja hakkame otsast? Nii ei saa ju. Jah, olukord on sitt, aga ise me kaevasime end selle sisse, nüüd peame ise välja ka kaevama. Fakk, KÕIK inimesed on 90midagi protsenti täpselt sama koostisega, mille kuradi päralt??? 

Ma juba kuulen: „Oi kui lihtne sulle kõik on, ärme enam keegi diskrimineeri, varasta, tapa, solva, alanda, vägista, ahnitse, võtame käest kinni ja laulame maailma rahu välja? Hakkame kõik altruistlikeks ema Theresadeks. Üks heategu päevas.”  

„Pojake, kas sul on tänane heategu juba tehtud?”

 „Jah, isa, ma aitasin meie tänava Salmel prügi välja viia.”

„Siis on hästi pojake, mine tee nüüd oma kodutööd ära.”

„Jah, isa, suurima heameelega. Mulle meeldib kodutöid teha, ma õpin nendest nii palju!”

„Sa oled mul tõesti hea poeg.”

„Ja sina oled hea isa”

„Ma armastan sind.”

„Ma armastan sind ka, isa”

Lallalaalaa, linnukesed laulavad ja lillekesed õitsevad. Lippaed ja labradorikoer. 

Kuradi silmakirjalikkus võtab maad!

PR, demokraatia, stilistid, kõnekirjutajad, ajakirjanikud, poliitikud, meedikud, õpetajad... nad kõik üritavad sitast saia teha. Kõige halvematest variantidest kõige vähemhalb läbi suruda. Jah, tõsi. Meil on olukord X, me õpime ära, kuidas süsteem toimib ja me navigeerime selles endale kõige kasu(m)likumal viisil. Loogiline ju. Inimene on ju masin. Ainult tunnetega. Mis kõik ära rikubki.

Aga need professionaalid kõik teavad, et see sitt ei lõppe ja saia sellest ei saa, aga kaevavad seal hunniku otsas lapseliku õhinaga ja räägivad üksteisele muinasjutte sellest, kuidas nad ühel päeval leiavad selle ilusa poni kes kõik need suurepärased pabulad poetas ja lendavad temaga käsikäes paradiisi. Pilvebaleriinid! 

Aga mida me teeme siis? Küünitseme, pessimistitseme, ahnitseme, kritiseerime, egoistitseme??? Lösutme diivanil ja näitame näpuga: see tegi valesti, see ei oska, see ei näe suurt pilti... tõuse kurat püsti ja mine tee ise! Õigesti ja paremini ja neli-viis korda järjesti.  

Ära hinga meie väärtustlikku värsket õhku, ära peereta seda täis. Ära targuta tühja mingis blogis, mida nagunii keegi ei loe. Mine tooda midagi, tee midagi kasulikku. Sa ei pea maailma muutma, aga kui sa kurat kasvõi midagigi teeks, mis sellele kasvõi kaudselt kaasa võiks aidata, on juba kuradima hästi.

Vaata enda sisse ja sa leiad kindlasti midagi, mida muuta. Kus sina ei ole osanud, kus sina oled valesti teinud, kus sina ei ole suurt pilti näinud.  Alustuseks mine tee oma tuba korda ja mõtle, kuidas kurat saaks sa veel maailmale kasulik olla. 

Okei. Sorri. See viimane lõik oli veits liiga gei (kuigi asi ei ole üldse geides). Ma ei taha usku kuulutada. Ma tahan, kurat, teada, kas ma kasvan kunagi välja sellest maailmaparanduslikust sahmimisest (sest teinud pole ma ju midagi selleks, et maailm oleks parem koht, ma aint räägin, et peaks tolerantsem olema ja prügi mitte maha viskama ja vähem tarbima ja ja ja...) JA ma tahan, kurat, teada, kas ma üldse tahangi sellest välja kasvada?  

Võibolla on võimalik, et üks pubekas kord saja aasta tagant pääseb täiskasvanutemaailma väravatest sisse, ilma et roosad prillid konfisteeritakse. 

Ohhohoo, nüüd on veel väljavalitu ka?!? 

Kulge pange sel autopsühholoogil(/paadil) suu kinni ja öelge, et ei ole viisakas ennast kiita, lauset sidesõnaga alustada, maailma asjadest targutada, kui elukogemust ja tummiseid teadmisi pole ning selle kõige juures veel ropendada ka. Mingu parem tehku midagi, oma kuulutatud sõnade järgi. Kasvõi koristagu oma tuba ära.  

Siis räägime vastutusest ja maailma mädapaisetest.   

HAHA ma nii naersin. Kirjutasin just eile vanaemale kirja. Esivanemaid tuleb ikka austada. Nad on kuidagi armsad. Ja elutargad. Ja peaaegu alati heatahtlikud.

Teine grupp on noored. Oma süütuses, segaduses, tagasihoidlikkuses ja maailmavalus. Nad mõjuvad kuidagi ausalt. Isegi kui nad on ülbikud ja kiusupunnid ja laisad ja

Eile vaatasin Ilmar Raagi "Klassi". Väga närvesööv. Kuidas keegi midagi ei tee! Miks keegi midagi ei ütle! Kuradi tiinekad, neile on see populaarne olemine nii tähtis, et lastakse asi nii kaugele minna! Ma olin jumala närvis kogu aeg - räägi! minge vahele! ärge laske! Kuidas te ei näe?!? Aga samas ma sain aru, see oli usutav. Sa lihtsalt ei pane oma klassi peale kitse ja kõik.

Stoori oli ju täitsa hea, ma vaatasin pärast "Making of'i" ka ja siis nad hakkasid rääkima mingist alateemast, auküsimus ja misiganes. Seda minu arust väga hästi välja ei mängitud. Ikka puhtalt koolivägivalla film. No see psühholoogiline osa, et kui kaugele inimesed viiakse ja kuidas nad teevad pinge all valesid otsuseid, see oli, aga see oli ju üsna lihtne õrnahingelise teismelise psühholoogia. Mitte, et nad sellepärast halvemad oleks, see oli isegi armas ja süütu kohati. Veel süütumad oleks nad võinud olla isegi, mulle tundub.

Muidu noored tegid tublit näitlejatööd, mõned konarlikud kohad olid, aga need on eesti filmides peaaeg alati minu meelest, inimesed ei oska olla, tahavad näidelda. Aga üldiselt oskasid enamikud oma karakterid välja mängida. Eriti meeldis mulle Kaspar (maapoiss, kes kiusualust kaitsma hakkas), muidugi ta ilmselt meeldis kõigile... et kangelane või?

Tegelikult ju mitte, ta alustas seda kõike ju tüdruku pärast ja siis ta kuidagi läks edasi, arvas, et ei taha teise pilli järgi tantsida... väga lolle otsuseid tegi muidugi. Nad mõlemad tegid, Joosep ka (see, keda kiuasti). Aga Kaspar vähemalt üritas... oli näha et ta oli segaduses. Ja see vägivaldsus ja reserveeritus. Kuhu see pinge ja viha võib viia. Ebaaus ju! Nii tuttav tunne tuli. Ja kergendus, et sai normaalselt koolis ära käidud. Ei tea, kas kui nii hull olukord oleks olnud, kas oleks ise targemini käitunud. Võimalik, et mitte. Aga just seepärast jättis tüdrukute käitumine eriti halva mulje, ajas eriti närvi, mitte keegi ei teinud midagi. See oli veidi ebareaalne.

Kaameratöö! Väga ilus. Siuksed päikeselised ja soojades toonides kaadrid. Eriti mulle meeldis korvpallistseen, rannastseen oli võigas, aga hästi tehtud. Ja see kus Kaspar kallistas vanaema ja andeks palus, see oli ehtne. Kuuri stseen oli veidi Matrixlik, söökla oma meenutas mingit Ewan McGregori pantvangidraamat, aga muidu ilus. Ja see kooliesine, kui Joosep ja Kaspar relvi laadisid, kollased lehed ja tuul, sa tundsid, et on külm ja kartsid koos nendega, et nüüd läheb andmiseks. Või lootsid et ei lähe.

Ma ei taha väita, et ta üüd mingi filmikunsti tippsaavutus oli, ma ei taha vaimustusse sattuda jälle (nagu mul kombeks on) ja tegelt ei taha ma üldse siin mingeid filme arvustada, sest ma arvan, et ma ei ole mingi filmikriitik... ma arvan ma ise ei naudiks ka selliseid isehakanud kunsiarvustusi.

Aga mulle tekitas see film mingi emotsiooni (ja oma emotsioonidest mulle meeldib teile rääkida, enamasti). Mulle tundus, et see võis midagi selgitada. Noori paremini mõista ja ehk nüüd vaadatakse asju veidi teise pilguga. Samas mida sa saad teha!

Pluss ta oli kenasti tehtud eesti film, mis on alati hea.